Siin on lugu sellest, kuidas sündis idee Beach44 esimese vollelaagri korraldamisest 2023. aasta oktoobris Jõulumäe Tervisespordikeskuses.
Sõidan ühel ilusal juulikuu päeval koos tüdrukusõbra Dovilega tema pere juurest Leedust tagasi kodu poole ja märkan paarkümmend kilomeetrit enne Pärnut silti “Jõulumäe Tervisespordikeskus”, mis suunab maanteelt paremale. Meenub, et Jõulumäele peaks valmima lähiajal rannahall. Et projekti pole suure kella külge pandud, kuigi volleringkondades on sellest õhinal juba kuid räägitud, otsustan sisse keerata ja vaadata, millises ehitusjärgus rannahall on.
Mul veab, sest rannahalli projektiga seotud inimene on tol päeval tööl ja teeb hea meelega mulle vastvalmivas keskuses tuuri. Halli avarus ja ruumikus avaldab esimesest hetkest muljet. Tegelikult on ka liiv maas ja võrgud üles pandud ning selgub, et esimesed pärnumaalased mängimaski juba käinud. Hall ja selle ümber asuv spordikompleks, mida olin juba varem imetlenud, jätavad tõesti muinasjutulise mulje. Olen elevil, sest tahan sellest kõigest juba Nilsile ja Urmasele rääkida, sest tunnen, et see koht sobib ideaalselt meie esimeseks oma laagrikohaks.
Kuidas üldse Beach44’s uute asjade ettevõtmise protsess välja näeb? Kahe koos veedetud aasta jooksul oleme paika pannud, et meil kolmel – minul, Urmasel ja Nilsil – on oma vastutusalad sõltuvalt sellest, millised on kellegi tugevused ja nõrkused (oleme läbinud selle teada saamiseks ka põhjaliku testi). Ja üks minu peamistest ülesannetest ongi uute projektide lauale toomine ja käima tõmbamine, sest olen olnud lapsest saati suur unistaja. Lisaks meeldib mulle riskida ja uusi asju proovida.
See muidugi ei tähenda, et Urmas ja Nils kunagi midagi uut välja ei pakuks ja niisama järel sörgiks. Aga suures plaanis on siiski sedasi, et kui minu fookus paikneb peamiselt uutes projektides, siis Urmasest on saanud väga selgelt Beach44 tegevjuht, kellel on tänu eelnevale töökogemusele hindamatu oskus ettevõtte ja inimeste juhtimisel, ja Nils on turniiriboss ehk tegeleb kõige sellega, mis oli meie põhitegevus Beach44 esimestel tegevusaastatel ja on ka täna üks põhiosasid.
Vollelaagri idee on meie kehas ja hinges põlenud juba umbes aasta. Urmas nautis kunagi Dima ja Mardi Türgi laagrit, mina ja Urmas käisime mullu lätlaste korraldatavas Mallorca laagris ning Nils on ägedaid laagrikogemusi saanud lumelaudurina. Oleme korduvalt koosolekutel seetõttu põrgatanud ideed oma laagrist, kus saaksime teha kõik täpselt nii, nagu ise tahaksime.
Aga kust ja kuidas alustada? Dima ja Mardi hea töö välislaagrite korraldamisel on vilja kandnud. Neil on oma asjad hästi paigas ja sel kevadel külastas Türgis nende laagrit juba pea 100 eestlast. Nende roll Eesti vollemaastiku arengus on hindamatu. Selles osas on üldse Eesti vollemaastik äge, et kuigi me võiksime justkui öelda, et konkureerime Dima ja Mardiga, siis tegelikult soovime neile ja nende laagritele alati tõesti parimat, sest mõlemad on meie head sõbrad. Kuna meie kõigi elu on tänaseks viinud pea täielikult rannaliivale ja Ülemiste Beach House’i nimetame liialdamata oma teiseks koduks, siis pole ime, et kohtume tihti ka üksteise sünnipäevadel, saunaõhtutel, majaehitustel ja podcasti salvestustel.
On selge, et laagrid on miski, mida me siiski väga-väga tahaksime ka ise teha. Mitte sellepärast, et Dimale ja Mardile ära panna, vaid seepärast, et see tundub nii lahe ettevõtmine ning vollele keskenduvaid spordisõpru, keda võiks selline väljund köita, tuleb igal aastal üha juurde. Olime ja oleme seega siiani kindlad, et mahume turule koos ära ega konkureeri omavahel, vaid täiendame teineteist.
Olles Jõulumäe kompleksiga tutvunud, saab kohe selgeks, et, jah, see on meie asi. Jõulumäe laager eristub nii hinnalt, asukohalt kui ka sisult kõigist välismaistest laagritest, kus eestlased seni käinud on, ning loob seega volleskenes täiesti uue nähtuse – talvine siselaager Eestis sees, aga suurlinnadest väljas. See on uus formaat, kus tõestame, et ka kodumaal saab pimedal ja külmal ajal väga mõnusalt pool nädalat, tõsisemat puhkust võtmata, puhata ning hästi oma meelisala ja -inimestega aega veeta.
Jõulumäe uue vollekompleksiga juulis esmatutvuse teinud, helistan juba autos teel Tallinna poole nii Urmasele kui ka Nilsile ja räägin plaanist. Nende kahe mehega on lihtne asju ajada, sest tunnetame rannavollega seotud asju sarnaselt. Nii polnud mingi ime, et Urmas ja Nils ütlevad pärast minu kiiret kihutuskõne – jah, Karl, teeme ära!
Aga kuidas esimest laagrit teha? Oleme vollemaastikul küll tänaseks juba küllaltki tuntud nimed, sest korraldame aastas pea sada päeva võistlusi, viime läbi erinevaid üritusi ja treenime aastaringselt nii noori kui ka täiskasvanuid, aga laager – see on meie jaoks uus territoorium. Nagu iga varasema projektiga, püüame ka seekord mõelda: mida teha, et esmaüritus maksimaalselt hästi ära teha? Lepime kokku, et läbikukkumise võimaluse vähendamiseks pakume inimestele oma esimeses laagris väga head hinda ja rahuldume sellega, kui ise jääme kulude ja tuludega nulli. Varasem kogemus on tõestanud, et kui midagi hästi teha tahta, siis esimestel katsetustel ei tohi rahale liigselt rõhku pöörata, sest tagasi toodab taoline projekt end pigem pikas perspektiivis.
Teeme vajalikud arvutused ära ja selgub, et kui laagrisse tuleb 20 inimest, siis oleme suures plaanis nullis. Kui laagriliste arv küündib 30ni, saame endile kui treeneritele ka palka maksta. Ja kui inimesi peaks tulema üle 40, millest unistadagi ei oska, jääks midagi ka ettevõtte kontole. Tõsi, kõik oleneb ka sellest, keda külalistreeneriteks palgata, millise toidupaketi valida ja milliseid lisakulutusi olla valmis tegema.
Riske, tuleb välja, on siiski omajagu, sest laagri kava koostamine, tiimi moodustamine, aegade klappima panemine, Jõulumäe Tervisespordikeskusega kõigi asjade kokku leppimine ja Facebookis ürituse kaanefoto kujundamine võtavad aega terve kuu.
Lisaks meile kolmele võtame tiimi treeneriks – nagu naljaga ütleme – oma Lõuna-Eesti korrespondendi Kertti Külma. Kertti on kümne aasta tagune Eesti vollemeister ja meie kõigi isiklik hea sõber, kes on Beach44 varasemalt korduvalt ka GP-etappide läbiviimisel aidanud. Kerttiga on meil kuidagi eriline touch – mõistame ja armastame rannavollet samamoodi.
Avalaagris on oma kindel koht ka Dovile Stirbytel, sest teame, et kui tahame, et meie äge laager ka tulevaste potentsiaalsete laagrilisteni jõuaks, tuleb meil laagris toimuvat ja üldist vibe’i nii fotode kui ka sotsmeedia kaudu levitada. Doviletki on lihtne usaldada, kuna ta on töötanud Leedu võrkpalliliidus ja Leedu saalivõrkpalli esiklubis Gargždai Amber Volleys aastaid ning teab, kuidas ja mil moel asju turundada. Lisaks on Dovile juba aasta aega olnud fotokaamera omanik ja teeb meie turniiridelt regulaarselt pilte.
Uudis meie esimesest Jõulumäe laagrist saab sotsiaalmeedias avalikuks 18. augustil ehk täpselt kaks kuud enne laagri algust. Mõnus ärevus on postitamise hetkel sees, sest ühtpidi oleme uhked ja õnnelikud, et saame nii laheda uudisega välja tulla, teisalt aga pelglikud, sest kes teab – äkki ei registreeri laagrisse mitte keegi ja jätame endast nii vollesõprade seas kui ka Jõulumäel maha halva jälje.
Selgub, et paljud ongi selleks ajaks kõik tänavuse aasta puhkusepäevad juba ära planeerinud. Teeme ka ühe vea, sest paneme laagri samale ajale lätlaste Beach Box Campiga Mallorcas. Kui esialgu tundub, et viga pole kuigi suur, sest ega kogu Eesti Mallorcasse lenda, siis tagantjärele teame öelda, et tundsime nendest Eesti rannavolle “ultratest”, kes kõigis maailma vollelaagrites osalevad ja ka meile headeks sõpradeks on saanud, veidi ikkagi puudust.
Laagri kava koostamisel otsustame, et esimesel õhtul on Urmase välja töötatud Beach44 osavuse test ning sellele järgnevad kolm treeningut ning kaks eriilmelist võistlust. Treeningutel vahetame treenereid, et laagrilised saaksid lühikese aja jooksul kogeda erinevaid lähenemisi. Treeningute teemad on aga jaotatud ära lihtsasti: avatrenn serv ja servi vastuvõtt, teine trenn teine puude ehk tõste ning kolmas trenn rünnak ja blokk. Laagri lõpetavad viimase õhtu suur turniir ning viimase hommiku kiire KOTC-turniir, kus löövad ka treenerid kaasa.
Üleüldse on Beach44 üks läbivaid põhimõtteid see, et me peame ise ka kõike, mida teeme, nautima. Jah, mõistagi pole vist ükski töö maailmas selline, kus 24/7 on näpud püsti (kui tegu pole just professionaalse rokk-muusika fänniga), aga taoline hea emotsiooni pakkumisele rajatud ettevõtmisel tuleb ikkagi ka ise püsida heas toonuses. Seetõttu oleme ka oma laagrite tulevikuplaanidesse kirjutanud sisse punkti, et me ei taha neid teha vägisi ja väsinult, et viimane euro välja pigistada, vaid mõnuga, et ka endal oleks indu ja tahtmist alati uut laagrit kavandama hakata.
Avalaagris otsustame lõpuks teha nii mõnegi lisakulutuse. Tellime näiteks esialgse tavalise söögipaketi asemel märksa kallima sportlase paketi, mis osutub tõeliseks lotovõiduks. Nimelt oli enne laagrit väike kartus, et kas Jõulumäel pakutakse “linnavurledele” ikka piisavalt head toitu, siis tulemus on meeldiv üllatus. Iga toidukord on laagriselt tõeliselt kodune, mitmekülgne ja mõnus.
Et vastvalminud rannahalli ja seda toetavatesse ruumidesse veidi hubasust tuua, palume Eesti tugevamatel vollefotograafidel saata meile mõned oma paremad fotod. Kokku saame 16 fotoga pisinäituse, mille paneme laagri ajal üles õppeklassi. Ühtpidi on see hea lisaväljund ehk väike detail, mis näitab, et mõtleme kaugemale kui ainult trennidele, teisalt saame sedasi aga välja tuua ka oma häid sõpru, kes fotograafiaga tegelevad ja meie turniire on tihti väisanud.
Huvitaval kombel pole laagri eel närvi üldse sees, pigem annab fooni meeldiv ootusärevus. Põhjus, miks asjad on nii, ei pea kaugelt otsima: kuna laagri korraldamise puhul tuleb suurem töö tegelikult ära teha enne laagrit, siis inimeste Jõulumäele kogunemise hetkeks on jäänud üle vaid tehtud plaan ellu viia.
Kokku registreerib laagrisse 27 vollesõpra, ent erinevatel põhjustel jäävad kuus neist tulemata ja kohale jõuab 21. Täidame ära seega täpselt miinimumprogrammi: peale ei maksa, aga midagi ei teeni ka. Ja see on meile okei.
Mis üllatab, on see, et näeme laagris mitmeid täiesti uusi nägusid. Aga ka mitmed vanad sõbrad eesotsas Eesti rannavolle noore entsüklopeedia Viljard Induse ja sarnaselt Viljarile meie GP-de ühe põhiabilise Sander Jakuniniga on kohal. Laager tõestab juba esimestest minutitest, kuivõrd palju üks taoline neljapäevane ettevõtmine inimesi liidab ja lähedaseks teeb. Saame tuttavaks laagrilistega mitte üksnes vollealaste nüansside kaudu, vaid ka inimlikul tasandil. Ja see tekitab hea tunde.
Laagris saab küll kõvasti trenne anda, discgolfi võistlust läbi viia, mälumängu korraldada ja saunas käia, aga minule isiklikult kujuneb tipphetkeks vestlusõhtu Kristjan Kaisiga. Oleme Eesti läbi aegade edukaima kaitsemängijaga ka varem tööalaselt palju kokku puutunud – olgu selleks siis mängude kommenteerimine või saadete tegemine -, kuid taolises väikeses ja vabas õhkkonnas tekib legendaarse rannavõrkpalluriga veel kuidagi eriti mõnus vestlus. Saame teada palju nii Kais/Vesik duo karjäärist, ent ka rannavollemaailma köögipoolest ja tulevikusuundadest. Need on vestlused, mis on ala arenguks vajalikud.
Laager lõpeb pühapäeva hommikul mõnusa KOTC-turniiriga, kus ka treenerid saavad end sportliku pingutusega tühjaks tõmmata. Aga otsest väsimust laagri lõppedes ei tunnegi, pigem andis see kõik energiat juurde, sest keemia laagri korraldajate ja osalejate vahel kujunes sedavõrd heaks.
Jääme pärast laagri lõppu Nilsiga veel Jõulumäe fantastilistel radadel discgolfi mängima ja tagasiteel Tallinna arutame juba tehtu plusse/miinused ning asume Jõulumäe kevadlaagrit planeerima. Mõtteid, mida saaks laagris veel lahedamalt teha, jagub.
Aitäh veelkord kõigile teile, kes te laagris ise osalesite või muul moel pundis olite!
Jõulumäe 2024 kevadlaagrisse saab registreerida kuni novembrikuu lõpuni soodushinnaga. Registreerimine: https://beach44.ee/beach44-korraldab-joulumael-suure-kevadlaagri-uueks-treeneriks-karl-jaani/
Beach44 alustas selle kirjutise näol uue ettevõtmise, blogipostituste sarjaga, kus teemaks tulevad meie pere tähtsamad teemad ja ettevõtmised.
