Maailma rannavolle pole pärast möödunud nädalavahetust enam endine, sest kõrgeima kategooria MK-etapil Rio de Janeiros vapustasid nii iseend kui ka konkurente Inglismaad esindavad kaksikvennad Joaquin ja Javier Bello. Tasavägises finaalis alistasid Bellod teise vendade duo, argentiinlased Nicolas ja Tomas Capogrosso.
Bellode võitu võib tõesti liialdamata pidada väga eriliseks. Ja seda mitmel põhjusel:
Esiteks, 24-aastased kaksikud polnud kunagi varem Elite16-sarja etapil isegi poodiumile jõudnud. Esikolmikusse olid nad varem pääsenud vaid tugevuselt teise ja kolmanda kategooria MK-etappidel, teenides sealgi parimal juhul pronksmedali. Üleüldse on Bellod maailma tipu poole roninud sammhaaval. Veel paar aastat tagasi olid nad näiteks Kusti Nõlvakust ja Mart Tiisaarest maailma edetabelis selgelt tagapool.
Teiseks, Bellod, kellel jäi Pariisi olümpiamängude piletist veidi puudu, alustasid Rio turniiri kvalifikatsioonist. Teel suure triumfini alistasid nad poolfinaalis Tokyo olümpiavõitjad, norralased Anders Moli ja Christian Sorumi 2:1 (18:21, 21:18, 15:12).
Kolmandaks, finaal kujunes turniiri pikimaks kohtumiseks ja ühtlasi kogu Elite16-ajaloo üheks erilisemaks lahinguks, sest 72 minutit kestnud kullamängus päästeti teises geimis mitu matšpalli ning alistati argentiinlased Nicolas ja Tomas Capogrosso 2:1 (22:24, 30:28, 15:13). Vaata finaali viimast pallivahetust ja tähistamist erinevate nurkade alt siit.
Neljandaks, ja maailma rannavolle suurt pilti vaadates kõige märkimisväärsemaks võib pidada aga seda, et blokimängijal Joaquin Bellol on pikkust vaid 186 sentimeetrit. Copacabana rannas polnud Bellole aga antud elemendis vastast: isegi poolfinaalis norralastega kogus tema kümme blokipunkti ja kahemeetrine Mol “vaid” kuus. Seega on viimastel aastatel meeste rannavolles selgelt kummutatud müüt, justkui tänapäeval peab üks mängija olema pikakasvuline. Kui rootslastest olümpiavõitjate blokimees Jonatan Hellvig on olnud oma 193 sentimeetriga seni selle ehe tõestus, siis Bello oma 186 sentimeetriga lükkab juba täielikult ümber varasema arusaama ning aitab luua uut reaalsust tänapäeva rannavolles.
Bellode etapivõidule lisas väärtust juurde ka nende ehe emotsioon hetk pärast finaali lõppu. Igast nende liigutusest oli selge, et mehed ei osanud ka ise taolist edu oodata. “Mängisime aasta alguses paljudel Elite16-etappidel, et olümpiale kvalifitseeruda. Meile piisanuks ühest väga edukast turniirist, et Pariisi jõuda. Noh, see võttis küll rohkem aega, kui lootsime, aga vähemalt tuli Elite16-st lõpuks üks väga ilus tulemus,” sõnas väsinud, ent õnnelik Joaquin volleyballworld.com’i vahendusel.
Kaksikvendadest võiks kasvõi kohe elulooraamatu(d) kokku kirjutada, sest huvitavad faktid nende kohta ei lõpe. Joaquin ja Javier on pärit tegelikult Hispaaniast, kuid kolisid perega 2011. aastal Londisse ning asusid treenima Richmondi klubis. Nooruses võideti Richmondi klubi esindades ka palju Inglismaa meistritiitleid nii saali- kui ka rannavõrkpallis. Suurbritannia ei kuulu teatavasti just suurimate võrkpalliriikide hulka maailmas.
Patt oleks Brasiilia turniirist rääkides peatuda aga vaid võitjatel, sest kogu esikolmiku saaks köita muinasjutuks. Juba mainitud hõbedameestele Capogrossodele oli finaali kaotus kahtlemata mõru pill, ent kokkuvõttes tehti samuti elu turniir. Nende eelmine poodiumikoht pärines kahe aasta tagant, kui aste madalamal ehk Challenge’il teenisid 29-aastane Nicolas ja 22-aastane Tomas Dubais teise koha.
Kolmanda koha mehed tegid aga eriti ägeda duubli, alistades veerandfinaalis Pariisi olümpiavõitjad, rootslased Jonatan Hellvigi ja David Ahmani ning pronksikohtumises Tokyo olümpiavõitjad Mol/Sorumi. Jutt ei käi seejuures kellestki teisest kui lätlastest Martinš Plavinšist ja Kristians Fokerotsist. 12 aasta taguse Londoni olümpia pronksimehe Plavinši “parim enne” paistis juba ammu läbi olevat, koroona ajal sai teda ka Eesti GP-etappidel mitmel puhul mängimas näha – tõsi, tol hetkel välismaal ka suurturniire ei peetud -, kuid ta tõestab vastupidist.
Edu põhjus peitub paljuski ka Plavinši paarilises, sest 39-aastase kaitsemängija kõrval mängib maailma rannavolle üks suuremaid, kui mitte suurim tulevikulootus, 19-aastane Kristian Fokerots. Suve lõpus tulid Plavinš ja Fokerots suurema ühise ettevalmistuseta ka juba Euroopa meistriks, ent seal olümpiast taastunud Rootsi ja Norra esipaar ei mänginud. Rios teenitud pronksi võib seega hinnata vähemalt sama kõrgelt kui Euroopa meistritiitlit. Siinkohal võib sõbralikult ka eestlasena nina kergitada, sest veel juulikuu alguses kaotas Fokerots koos eakaaslase Gustavs Aužinsiga Rakvere Futuresi veerandfinaalis Urmas Piigile ja Dmitri Korotkovile.
Kui meeste turniiri märksõnaks olid Rios “üllatajad”, siis naiste puhul võiks need olla näiteks “Brasiilia rõõm ja kogemus”. Nimelt õnnestus hooaja viimane Elite16 tavaetapp võita kodupubliku ees mänginud 37-aastastel Carolil ja Barbaral. 11. asetusega brasiillannad alistasid finaalis 2:0 (21:17, 21:18) kolmanda asetusega ameeriklannad Terese Cannoni ja Megan Crafti. Brasiiliast pääses võitjate kõrval poodiumile teinegi paar, sest kolmanda koha teenisid kõrgeima asetusega Thamela ja Victoria.
Nii Heleene Hollas/Liisa Remmelg kui ka Mart Tiisaar/Dmitri Korotkov kaotasid Brasiilias kvalifikatsiooni avaringis kolmegeimilise lahingu ning lõpetasid 21. kohaga. Mõlemad paarid võtsid turniirilt kaasa siiski 340 punkti ja ajalookillu, et kunagi varem pole Eesti parim nais- ja meespaar korraga Elite16-etapil osalenud. Auhinnaraha ehk vähemalt 5000 dollarit teenisid seekord naistest ja meestest 16 tugevamat duot.
